Me kukume selleks, et õpiksime uuesti püsti tõusma

Üli hea tunne on kui ma olen saanud ära rääkida selle mis on juba pikalt mind piinanud.. Feeling FREEE!

Kuidas oleks kui räägiks teile oma koolitööst, et mul on 9 kahte ja homme maailma vihaseim tunniplaan. Palju õnne!

Kõik läheb nii nagu mina seda loodan, kõik lihtsalt peab nii minema. Ja kui ei lähe, siis sa isegi mitte ära mõtle, et ma pean selle kõik üksi läbi tegema. Me oleme selles sitas koos..

Ma ei oska olukorda täpselt kirjeldada, aga ma tean, et see on kõik nii vale. Ma näen iga päev, kuidas kõik hävineb. Kõik see hävineb, mida nii kaua on üritatud püstitada. Ei, ma isegi mitte ei kavatse väita, et miski selles oleks ametlik olnud. Tasapisi kulgev rada on kahjuks rohtu kasvanud ning sammujaid sellel teel enam pole. Ma tahaksin olla kohutavalt kurb, aga selle asemel on minus hoopis viha. Nii halb, kõik on nii halb.

Nii kaua, nii kaua ma kogusin ennast, et purustada seinad enda ümber ning astuda see suur sama, aga ei.. mind ei oodanud keegi ega miski teiselpool seina.. Seega jätkan sealt, kus kunagi pooleli jäin - ehitan kõrgemaid seinu. Eks ronige üle, kui tahtmist on või oh ei, las ma naeran lihtsalt selle üle..

Tahaks siia kirjutada aga telefoniga on see väga tüütu, seega varume kannatust ja varsti kirjutan.

Kõige lemmikum väike tirts! <3

Akujumal vist vihkab mind, mul on koguaeg kõik akud mis vähegi võimalik tühjad. Sellega tuli mul meelde, et üks mu aku laadia on juba suvest saadik Greeteli juures, nv olin seal aga ikka unustasin maha. Olen ikka udupea.